VIII päev
Nordkapp
Läbisõit 27 km
Nüüd on see tehtud
Oleme käinud Euroopa kõige põhjapoolsemas tipus. Kohas,
kus pool aastat paistab päike ja pool aastat on pime, kohas, kus ilma ei ole
võimalik ette ennustada, kuna see muutub iga 5 minuti tagant, kohas, kus võib
kohata turiste nii Euroopast, Aasiast ja Ameerikast ning kohas, mille servalt
võib maakeralt maha kukkuda.
On see siis nii eriline, et selle nimel poolteist tuhat
kilomeetrit maha sõita? Lühike ja otsekohane vastus on, et kindlasti on see
seda väärt. Polaarpäeva ja külma ilma võib k palju lähemal kogeda ja mis vahe
sel on, oled sa polaarjoonel käinud või Norkappis. Aga on vahe ja see vahe on
nii silmaga näha kui terve kehaga tunda.
Esiteks, olla 300 meetri kõrguse kaljunuki otsas ja
vaadata tühjusesse, teades, et eespool pole enam midagi, on päris müstiline
tunne. Teiseks, kogeda sellist ilmastiku muutust ( seda ei näe juba 10 km
sisemaa poole). Sa näed, kuidas otse ees
paistab päike, natuke vasemal sajab vihma ja natuke paremal on udu. See on
midagi, mida kirjeldada ei saa – seda päeb nägema. Kuidas sa kirjeldad olukorda,
kui näed, et sinu tasapinnast natuke allpool sajab otse ees vihma ja see
läheneb sulle ning siis järsku on vihm kadunud. Vihm ometi oli ja mere pinnal
oli vihma sabin selgelt näha. Kuhu see siis järsku kadus? Või näed kaugusest
sinu poole liikumas sünget pilvemassiivi, mis järsku hajub ja laseb hoopis
päikese paistma. Müstiline vaatepilt ja kogemus.
Ja kolmandaks, kõik see Norkappi kompleks on päris
kenasti välja ehitatud ja väljapanekud on väärt uudistamist ning panoraamkino
15 minutiline film vaatamist. Film jättis sedavõrd hea tunde, et enne lahkumist
vaatasime selle uuesti üle. Seda korda võtsime kohad oluliselt ettepoole, et
panoraami efekt paremini tajutav oleks.
Kahju ainult, et kiidetud valgusmängu saal kinni oli, see
oleks kindlasti huvitav vaadata olnud ja vaevalt, et kunagi siia tagasi satub,
nii et ju keegi teine kunagi kirjeldab, mis seal toimub.
Mis täiega üllatas, oli fakt, et Nordkappi ei olegi nii
lihtne saada olnud, kui seda tänasel päeval. Ei räägi siin ajaloost, kui ainuke
ligipääs oli laevaga merelt, vaid ajajärgust 20 aastat tagasi. Püsiv autotee
valmis siia alles 1999 aastal, ehk et 14 aastat tagasi. Kuulus Nordkapi gloobus
on küll paarkümmend aastat varem üles pandud, aga ju sai siis siia ainult
matkates või talvel mootorsaaniga või põdrarakendiga.
Nordkappi on inimesed rännanud üle 300 aasta (esimene
ametlik turist Francesco Negri, kes jõudis Nord Kappi 1664) ja eesmärk kõigil
sama, olla ise Euroopa kõige põhjapoolsemal maanukil. Tuntumatest, kes
Nordkappi oma jalaga on katsunud, on seesama Francesco Negri, kes kirjutas oma
8 reisikirja; Orleansi prints Luis Philippe ja Siami kuningas Chulalongorn.
Hilisemast ajajärgust veel paljud ja paljud siniverelised.
Norkapp on
sellisel kõrgusel, et polaarpäeva pikkuseks on siin 76 päeva. Et täna on 22. Juuli,
siis päike ei looju meie kõrgusel veel 7
päeva, ehk et esimest korda sel suvel saab kohalik elanik päikese loojangut
vaadata alles nädala pärast ja seda kuni novembri kuuni, mil päike kaob mitmeks
kuuks täielikult.
Ise küll sellises kohas elada ei tahaks, kus 24 tundi
paistab päike või vastupidi. Eile õhtul hakkasin blogi kirjutama ja et paari
viimase päeva osa oli kirjutama, läks veidi kauem aega. Lõpetasin kell pool
kaks öösel ja väljas oli natuke valgem, kui mõned tunnid varem oli olnud. Et eile
sadas päev läbi vihama, olid taevas suht paksud pilved ja ilm päris sombune.
Õhtul hakkas selgemaks minema ja oligi olukord, et öösel kahe ajal oli valgem
kui õhtul kümne ajal. Proovi siis magama jääda, kui päike kardina vahelt silma
paistab. Hommikul ärkad üles ja võid ainult aimata, kas kell on kuus või juba
kümme. Vähemalt praegust on sellega raske harjuda.
Veel üks moment, millel siinkohal tahaks peatuda. Nimelt
fakt, et tegelikult ei ole Nordkapp see kõige põhjapoolsem tipp, vaid
Nordkapist 4 km lääne pool asuv Knivskjelodden, mis asub 0,013 kraadi põhja
pool. Meiele arusaadavamalt tähendab see
umbes 1,5 km. Kas tegu ajalooliste mõõtmisvigadega, või milles asi, aga et
päris päris viimasel maanukil ära käia, peaks umbes 6-7 km jalgsimatka tegema. Rada
on tähistatud ja algab see umbes 7 km enne Nordkappi.
Aga eks see ole nagu jõuluvanagagi, kelle tegelik elukoht
peaks olema Korva Tunturil, aga mugavuse huvides on see toodud Rovaniemisse.
Nii et kui oled Rovaniemis käinud, oled ka jõuluvana juures käinud. Sama ka
põhjapoolseima punktiga. Kui oled Nordkappis käinud, oled ka Euroopa
põhjapoolseimas kohas käinud. Ja jutul
lõpp.
Mõne sõnaga ka kohast, kus meie elame. Et Nordkapp ei ole
midagi muud, kui koht, kuhu on tähis püsti pandud ja külastajate keskus välja
ehitatud, siis ühtegi hotelli, motelli ega kämpingut seal ei ole. On küll suur
parkla, kus matkaautod ka ööseks jäävad (kindel ei ole, aga tundus nii), aga
lähimad hotellid ja kämpad asuvad 13 km kaugusel Skarsvagi külas ja 40 km
kaugusel asuvas suuremas asustatud kohas Honningsvagis (seal ka lennujaam ja
kruisilaevade sadam). Meie olemegi Skarsvagi külas. Kirjade järgi on tegu
Euroopa põhjapoolseima kalurikülaga ja nii see võib ka olla. Külas päris
korralik sadam ja sadamas hulgaliselt erineva välimusega kalapaate ja
väiksemaid –laevu. Ka maju tundus olevat päris hulga, aga mida ei näinud, olid
inimesed. Olid küll mõned, aga arvestades küla suurust, oli neid ikka tõeliselt
vähe. Tea, kas käiakse kaugemal tööl, ja et esmaspäev, siis kõik läinud või
lihtsalt kodudes peidus.
Algselt olime plaaninud Nordkappis olla kaks tervet päeva
ja kolmanda päeva hommikul hakata tagasi liikuma. Aga ilmselt homme mingit
jalgsimatka ette võtma ei hakka, nii et suure tõenäosusega homme pealelõunal
hakkame kodu poole tagasi liikuma. Aga hetkel muidugi päris kindel ei ole,
igasuguseid mõtteid võib öö jooksul pähe tulla.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et reisi eesmärk on täidetud –
põhjapoolseim euroopa tipp on vallutatud. Kui küsida, et kas see tasus
sõitmist, siis vastus saab olla ainult üks, kindlasti tasus. Kolm peamist
põhjust on eespool välja toodud, aga leiaks mõne veel. Nii et oli täiega vapustav päev.
Lisaks eelnevale veel nii palju, et täna nägime ka kahte
eestlaste seltskonda. Ühega saime kokku, kui meil pilti paluti teha ja siis
selgus, et eestlastest motorändajad. Kuigi pikalt ei rääkinud, olid väga
toredad inimesed, kes natuke külma ilmaga hädas olid, eriti viimasel
sõidupäeval. Kuigi olid paksult riides, on lagedad väljad ja kõle vastutuul
vist tsikli seljas päris ebameeldivad. Aga loodetavasti saavad nad varsti
tagasiteel soojemat ilma näha ja edu neile.
Teine seltskond oli autodega perekonnad ning lausa
ehmatava kogemuse osaliseks saime, kui üks ema oma lapsi kõva häälega riidles.
Nendega küll mingit suhtlust ei soovinud ja vähemalt meie tegime nende
lähedusest kiirelt minekut.
Pildid:
1. Täpsed koordinaadid
2. Nordkappi gloobuse ees
3. Vahelduv ilm
4. Nordkappi gloobuse ees (vol 2)
5. Madalad vihmapilved
No comments:
Post a Comment