1. Päev. Ettevalmistused kodus

I Päev
Kuressaare – Muhu – Pärnu – Tallinn

Läbisõit 350 km

Esimene päev pidi olema imekerge. Magada, kuni und on, ärgata ja asjad kokku panna, mõned asjad Muhusse viia, Pärnus üks koolitus läbi viia, maja üle vaadata ning toiduvaru kokku osta ja õhtuks Tallinna liikuda. Imelihtne, aga ainult mõtetes. Esimene osa päevast läks plaanide järgi, ehk et ärkamisega väga ei kiirustanud. Mida aga hetk edasi, seda kiiremaks läks ja seda kiiremini aeg kadus. Tunnine hilinmine mandrile jõudmisel tundus igati normaalne ja ei ennustanud mingeid kiiremaid liigutusi päeva lõpus, aga et ajal on omadus kiirelt kaduda ja mida vähem tundub aega olevat,seda kiiremini see kaob, siis ei saanudki aru, kui kell oli neli ning käru veel linna toomata. Mare poodi ja ise kiiresti käru järgi. Koolitusele jäin muidugi hiljaks, aga ei midagi hullu – hilinemine mahtus lubatu piiridesse. Aga kõik need tööd, mis olid plaanis lõpetada enne koolituse algust, jäid nüüd õhtusse. Et koolitus lõppes kaheksast, oli lootus, et kiirelt tehes jõuab tänase päeva sees veel Tallinna. Aga see oli vaid lootus ja kokkuvõttes lootuseks jäigi. Oma asjad sain kokku poole kümneks ja siis maja üle vaatama. Ning siis algasid üllatused. Jalgrattahoidja, mille üks tükk tuli välja vahetada ja mis oleks pidanud aega võtma 10 min, raiskas õhtust üle tunni, siis ei tahtnud külmik tööle hakata, siis veel ühte ja teist ja märkamatult oli kell 12 öösel. Kerge õhtusöök veel ja Pärnust saime sõitma hakata alles poole ühe paiku ja Tallinna kaheks. Et kogu ettevalmistus käis erilise tempoga, siis terve Tallinna tee käis mäng, et kes jõuab rohkem asju välja mõelda, mis tegemata- või maha jäänud. Õnneks nimekiri väga pikk ei olnud ja õnneks ei jäänud maha midagi väga olulist.

Ainuke tõsisem mure auto kindlustus. Kindlustus küll tehtud, aga rohelist kaarti polnud tellinud. Kirjutasin küll kindlustesse, et saadetaks poliis ja roheline kaart meilile – vähemalt midagigi

olemas, kui keegi väga näha tahab. Eks homme näeb, mida saadetakse või mida mitte. Loodetavasti ei taha Helsingis piirivalve meid tõsisemalt ette võtta.

Nagu mainitud, kaheks jõudsime Tallinna ja parkisime end täpselt sadama värava ette parklasse ning kiiresti magama.

Kokkuvõtvalt võib äelda, et eelnevate aastatega ei õpi mitte üks raas. Ikka jääb pakkimine viimasele minutle, ikka avastad, et majal on veel viimasel hetkel vaja midagi parandada ja ikka jääb kiirustamise tõttu mõni rohkem- või vähem olulisem asi maha. Aga loodan, et me pole ainukesed sellised.