VI päev
Levi – 70,26842N; 24,10293E
Läbisõit 412 km
Sõidupäev ja Norrasse jõudmine.
Maariole palju-palju-palju õnne
Taas üks suht ühetaoline ja tavaline sõidupäev, kui välja
jätta loodus, mis iga natukese maa tagant muutus täielikult.
Hommikul avastasime, et vesi on otsa saanud ja tualett
hakkab täis saama. Esimesega polnud muud probleemi kui et lähimasse bensukasse
ja paak täis, teise probleemiga oli natuke keerulisem. Metsa alla ei tühjenda,
nii et viimane aeg hakata kämpa peale mõtlema. Et tualett päris punast ei näidanud, saab ühe öö veel rahulikult
suvalise koha peal veeta. Homme nii või naa kämpasse. Enne Levilt lahkumist sai kohalikus
infopunktis veel nõud puhtaks pestud ja eilne blogitekst üles laetud ning 12
paiku täiskäik sisse ja edasi põhja poole.
Ainuke, mis tee peal vaatamist väärt, oli vahelduv
loodus, eriti peale Norrasse saabumist. Et olime juba niivõrd põhjas, siis
kõrguse tõus paarsada meetrit muutis taimestiku totaalselt. Kui allpool sadat
meetrit oli valdav segamets, kus mänd ja kask segamini, lisaks hästi kõrged ja
äbarad kuused, siis peale sadat meetrit muutus mets madalaks ja peale paarisada
meetrit kadus okaspuu sootuks. Jõudes tagasi mere tasapinnale ilmusid okaspuud
uuesti.
Norrasse jõudes muutus loodus taas. Et kohe Norra piiri
tagant algavad mäed ja mere tasapinnale praktiliselt ei jõuagi, muutus loodus
suht kiduraks ja peale madala võsa suurt midagi enam ei olnud.
Ja üle pika aja nägime taas põhjapõtru. Üks kari oli paelte
ja kelladega, ehk et mingid kodustatud karjaloomad, teine kord koperdas teel
välimuse ja oleku järgi metsik olend. Norra loodus on üldse imelik, vähemalt
nendel laiuskraadidel. Kord on kivised kaljud, hetke pärast kuppelmaastik, siis
jõuad alla jõe äärde, edasi jälle üles ja pikalt platoo peal, nii et tegelikult
päris arusaamatu, kuidas nii lühikese maa tagant maastik muutub täielikult, et
siis veidi hiljem taas endiseks tagasi pöörata. Aga see on Norra ja Norras kõik
imelik.
Tee peal avastasime hulgaliselt autosid parklates seismas
ja inimesed ämbritega metsa all. Tekkis ka endal huvi, et mida nad sealt
leiavad. Järgmises parklas ajas Mare kummikud jalga ja võttis suuna metsa.
Igaks juhuks 3 karpi ka kaasa, et äkki marjasaak nii suur, et ühte karpi ei
mahu ära. Mina pidin „karistuseks“ autos olema, kuna ettenägelikult polnud mul
kaasas ühtegi paari vettpidavaid jalatseid ja nii ma kärusse kobisingi, et
kirjutan mõne rea blogisse. Aga vaevalt sain arvuti lahti ja esimese mõtte
kirja panna, kui Mare juba tagasi. Karbis üks pooltoores murakas. Metsaalune
oli paksult seeni täis ja eks kohalikud siis seeni korjasidki. Aga et meie
suuremad seeneteadlased ei ole, siis need jäid meie poolt sinna metsa.
Üks päris suur ja ilus linn jäi tee peale, nimeks Alta. Et
otsetee läks läbi äärelinna, siis kesklinna ei õnnestunud näha, aga äärelinn
tundus küll nii uus ja puhas, et tekkis tunne,kas see linn pole mitte päris
hiljuti asutatud. Aga eks uurib seda hiljem, kui kuskil piisavalt kaua netis saab
olla.
Et liikusime platool, oli öömaja leidmine suht keeruline.
Teeäärsesse parklasse jääda ei tahtnud, kuna iga möödasõitva auto mürin oleks
äratuskellana toiminud ja maha sõita polnud kuskile – kõik teed viisd mõne lähedaloleva
suvekodu juurde. Nii me sõitsime vaikselt, uurides iga mahasõitu. Lõpuks leidsime
ühe suurema parkla, kust vana teetamm läbi läks, mida mööda sai natukegi teest
eemale. Et tegu oli kitsa teetammiga, siis ümberpööreamise võimalust polnud ja
nii ma 50-100 meetrit suurest teest kaugemale tagurdasin. Koht ise oli hea,
vana maantesilla jäänuste juures, otse mägijõe kaldal. Lõppkokkuvõttes väga hea
asukoht. 
Tänane õhtu oli grilliõhtu. Et vorstidel ja ühel
lihapakil hakkasid tähtajad kriitiliseks muutuma, tuli need kindlasti ära teha.
Sai siis grillile tuli alla tehtud ja liha peale. Et liha saab grilli peal
mingi aja ka ise väga hästi hakkama, läksin natuke maad eemale marju otsima.
Suht auto ligidalt leidsin murakapeenra ja hetkega olid mõlemad peod marju
täis. Lisaks paar puravikku, mis kohe liha juurde grilli peale viskasin. Liha
tuli vapustavalt hea välja. Tea, kas selle pärast, et lõputähtaeg lähedal ja
marinaad hästi lihasse imendunud või asi selles, et väiksel grillil polnud
eriti kuuma tuld all ja liha ei saanud lihtsalt kuivaks põleda.
Kokkuvõtvalt oli üks suht tavaline sõidupäev. Kuna loodus
ja pinnavormid vaheldusid iga hetke tagant, siis igavaks seda päeva nimetada ei
saaks, aga ei midagi ka sellist, mis õhku ahmima võtaks.
Pildid:
1. Sõidupaus
2. Pilt autoaknast - Norra maastik
3. Täna sai murakal käidud
No comments:
Post a Comment