VIII päev – Järg
Öine (mägi)matk
Päris eraldi teemana võiks välja tuua eilse õhtu (pigem
küll öö).
Kella 12 paiku öösel tekkis mõte, et roniks õige
kõrvaoleva kõrgema mäe tippu ja teeks mõned pildid. Mõeldud tehtud, sobilikud
riided selga ja matkatossud jalga ning üles.
Mare küll natuke kahtles, kas ikka päris tippu on mõtet
minna, aga etteruttavalt võib öelda, et pärast oli ta väga rahul.
Võrreldes eelmise aasta Norra reisi mägironimisega, oli
seekord tegu lihtsalt kerge matkaga – ei mingeid järske tõuse, ei mingeid
ohtlikke olukordi. Käsi edasiliikumiseks vaja ei läinud, nii et tegu pigem
kerge matkaga.
Ilus oli natuke kõrgemalt külale vaadata ja mäe tagant
avanes vaade ka merele. Ja taas kord tuleb kiita Norra ilu – iga kurvi tagant
algab uus vaatepilt ja iga mäe taga on täiesti uus maastik.
Mis täiega üllatas, oli rahva rohkus sel kellaajal.
Allolev küla kajas laste kilgetest ja koerte haukumisest ning ka kämpas kees
elu. Väsimusest ei märkigi. Ja ise samuti, nii erk ei olnud vist isegi päeval. Et väljas oli täiesti valge, sai hulga pilte
klõpsutatud ja et kaasas oli ka pikk toru, siis nii mõnegi päris huvitava hetke
sai tabatud.
Ja siis, ühe künka tagant Marest pilt tehes, hakkas Mare
äkki kummaliselt kätega vehkima ja imelikke liigutisi tegema. Ta oli põhjapõtru näinud ja ei tahtnud vist
kõvasti karjuda (meie vahemaa oli sel hetkel mingi 50 m ) ja nii ta märkide
keelse selgeks üritas teha, et mis natuke eemal toimub.
Et täiesti uus olukord, olid momentaalselt uued mõtted
peas – saada võimalikult põdrale lähedale, et mõned ilusad kaadrid jäädvustada.
Ühe kivi tagant ilmus teinegi põder ja neid siis jälitama asusimegi.
Tundub, et kui autodest on põtradel täiesti ükskõik, siis
inimesi nad veidi ikka pelgavad. Eks neil ole geenides nende asukoht
toiduahelas ja lähemale, kui 30-40 m nad meid ei lasknud. Ei olnud paanilist
põgenemist, vaid lihtsalt astuti mõned kiiremad sammud edasi ja hinnati
olukorda. Lõpuks nad vist siiski tüdinesid meist ja jalutasid eemale. Et öö ikka nii valge ei ole ja pildistada
saab suht pika säriajaga, siis seda hetke, kui põder täiesti paigal on, on
päris raske tabada, nii et põdrapildid ülearu teravad just ei ole, aga eks oma
emotsiooni saab kätte ikka.
Selleks korraks siis loomi piisavalt näinud ja tagasi
koju. Kämpasse jõudsime kahe ajal ja nagu ennegi, kihas kämpa elust. Osad alles
tulid kuskilt, osad keetsid kohvi, mõni tatsas niisama fotokaga ringi –
ühesõnaga elu nagu päise päeva ajal.
Kuna pilved hakkasid natuke hajuma, läks öö järjest
valgemaks ja ühe mäe kohalt oli paista, et päike on pilve tagant välja ilmunud.
Umbkaudu vaatasin, et mäenuki lõppemist arvestades peaks päike mäe tagant välja ilmuma umbes
poole tunni pärast ja nii ma veel päikest ootama jäingi. Ei ole päris kindel,
kas nägin päikse ülemist äärt või oli see ettekujutus, aga sel ajal kui päike
oleks pidanud nähtavale ilmuma, kiskus just samas suunas pilved üles ja kogu
taevas läks uuesti tumedaks. Jalutasin veel välja ja sadakond meetrit eemale,
et mäenuki taha paremini näha, aga juba oli pilv täiega ees ja see päris päike
jäi sel öösel nägemata.
Kell oli kolm öösel kui voodisse sain ja esimest korda
leidsin end mõttelt, et kas ma hakkan öö ja päeva omavahel segi ajama. Olek oli
täiesti värske ja unest polnud jälgegi.
Et natukegi öist tunnet tekitada, üritasin kõik karavani
aknad, nii hästi kui võimalik, kinni katta, aga ega sellest palju abi ole –
sees ikka täiesti valge. Aga uni ikka tuli ja magama jäime.
Kelle kuue ajal ärkasin korraks selle peale, et ühest
aknast paistis suur ja ere päike sisse. Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et öise
päikese olen ära näinud.
Pildid:
1; 2; 3. - Matkalised
4; 5. - Hulkuvad põhjapõdrad
6. - Euroopa põhjapoolseim kaluriküla kell 2 öösel
No comments:
Post a Comment