8. Päev - Järg

VIII päev – Järg

Öine (mägi)matk

Päris eraldi teemana võiks välja tuua eilse õhtu (pigem küll öö).

Kella 12 paiku öösel tekkis mõte, et roniks õige kõrvaoleva kõrgema mäe tippu ja teeks mõned pildid. Mõeldud tehtud, sobilikud riided selga ja matkatossud jalga ning üles.

Mare küll natuke kahtles, kas ikka päris tippu on mõtet minna, aga etteruttavalt võib öelda, et pärast oli ta väga rahul.

Võrreldes eelmise aasta Norra reisi mägironimisega, oli seekord tegu lihtsalt kerge matkaga – ei mingeid järske tõuse, ei mingeid ohtlikke olukordi. Käsi edasiliikumiseks vaja ei läinud, nii et tegu pigem kerge matkaga.

Ilus oli natuke kõrgemalt külale vaadata ja mäe tagant avanes vaade ka merele. Ja taas kord tuleb kiita Norra ilu – iga kurvi tagant algab uus vaatepilt ja iga mäe taga on täiesti uus maastik.

Mis täiega üllatas, oli rahva rohkus sel kellaajal. Allolev küla kajas laste kilgetest ja koerte haukumisest ning ka kämpas kees elu. Väsimusest ei märkigi. Ja ise samuti, nii erk ei olnud vist isegi päeval.  Et väljas oli täiesti valge, sai hulga pilte klõpsutatud ja et kaasas oli ka pikk toru, siis nii mõnegi päris huvitava hetke sai tabatud.

Ja siis, ühe künka tagant Marest pilt tehes, hakkas Mare äkki kummaliselt kätega vehkima ja imelikke liigutisi tegema.  Ta oli põhjapõtru näinud ja ei tahtnud vist kõvasti karjuda (meie vahemaa oli sel hetkel mingi 50 m ) ja nii ta märkide keelse selgeks üritas teha, et mis natuke eemal toimub.

Et täiesti uus olukord, olid momentaalselt uued mõtted peas – saada võimalikult põdrale lähedale, et mõned ilusad kaadrid jäädvustada. Ühe kivi tagant ilmus teinegi põder ja neid siis jälitama asusimegi.

Tundub, et kui autodest on põtradel täiesti ükskõik, siis inimesi nad veidi ikka pelgavad. Eks neil ole geenides nende asukoht toiduahelas ja lähemale, kui 30-40 m nad meid ei lasknud. Ei olnud paanilist põgenemist, vaid lihtsalt astuti mõned kiiremad sammud edasi ja hinnati olukorda. Lõpuks nad vist siiski tüdinesid meist ja jalutasid eemale.  Et öö ikka nii valge ei ole ja pildistada saab suht pika säriajaga, siis seda hetke, kui põder täiesti paigal on, on päris raske tabada, nii et põdrapildid ülearu teravad just ei ole, aga eks oma emotsiooni saab kätte ikka.

Kuna olime kõige kõrgema tipu juba vallutanud, olime tagasiteel kämpa poole ning tahtsin kõrvaolevast külast veel paar klõpsu teha. Et paremat kohta saada, tõusin mõne meetri kõrgemale ühe kivinuki peale ja sättisin kaamera küla poole, kui äkki silmanurgast mingit liikumist märkasin. Pöörasin ringi ja umbes 25 meetri peal sõid rahulikult kaks võimsate sarvedaga põdrapoissi. Esimese hooga ei teinud nad mind märkamagi, sõid rahulikult suu tühjaks ja alles siis hakkasid mõtlema, et mida edasi teha.  Tundus, et pildistamine neile väga ei meeldinud ja mäest alla nad liikuma hakkasid. Ise veel vaatan, et lähevad täpselt Mare poole, kes künka taga, natuke allpool. Tea, kas jalutatakse talle otse sülle.  Viimasel hetkel siiski muudeti natuke suunda ja käega Mare neid ikka katsuda ei saanud.

Selleks korraks siis loomi piisavalt näinud ja tagasi koju. Kämpasse jõudsime kahe ajal ja nagu ennegi, kihas kämpa elust. Osad alles tulid kuskilt, osad keetsid kohvi, mõni tatsas niisama fotokaga ringi – ühesõnaga elu nagu päise päeva ajal.

Kuna pilved hakkasid natuke hajuma, läks öö järjest valgemaks ja ühe mäe kohalt oli paista, et päike on pilve tagant välja ilmunud. Umbkaudu vaatasin, et mäenuki lõppemist arvestades  peaks päike mäe tagant välja ilmuma umbes poole tunni pärast ja nii ma veel päikest ootama jäingi. Ei ole päris kindel, kas nägin päikse ülemist äärt või oli see ettekujutus, aga sel ajal kui päike oleks pidanud nähtavale ilmuma, kiskus just samas suunas pilved üles ja kogu taevas läks uuesti tumedaks. Jalutasin veel välja ja sadakond meetrit eemale, et mäenuki taha paremini näha, aga juba oli pilv täiega ees ja see päris päike jäi sel öösel nägemata.

Kell oli kolm öösel kui voodisse sain ja esimest korda leidsin end mõttelt, et kas ma hakkan öö ja päeva omavahel segi ajama. Olek oli täiesti värske ja unest polnud jälgegi.

Et natukegi öist tunnet tekitada, üritasin kõik karavani aknad, nii hästi kui võimalik, kinni katta, aga ega sellest palju abi ole – sees ikka täiesti valge. Aga uni ikka tuli ja magama jäime.

Kelle kuue ajal ärkasin korraks selle peale, et ühest aknast paistis suur ja ere päike sisse. Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et öise päikese olen ära näinud.   

 Pildid:
1; 2; 3. - Matkalised
4; 5. - Hulkuvad põhjapõdrad
6.  - Euroopa põhjapoolseim kaluriküla kell 2 öösel