Rovaniemi – Levi
Läbisõit 186 km
Päev jõuluvana juures
Et õhtul parkisime end Santa Pargi (edasi nimetan seda
ilusamalt jõulupargiks)parklasse, siis hommikul esimese asjana sammud
Jõulupargi poole. Kui eile õhtul, peale avastust, et Jõuluküla on 2 km edasi,
tekkis väike kahtlus, et oleks pidanud kohe õhtul õigesse jõulukülla sõitma,
siis etteruttavalt võin kinnitada, et juhusel on õnnestumises oma osa ja nii ka
meie Jõulupargiga. Kuna käisime ka hiljem jõulukülas, võin sissejuhatuseks ja
kokkuvõtteks öelda, et jõuluküla, kus tegelik Santa peaks elama, on täielik
kommerts ja suveniiride müük ja ei muud. Aga täpsemalt veidi hiljem.
Et õhtul sai juba kümnest magama, siis loomulik, et
hommikul juba enne üheksat olime jalul. Tavapärane kohvi ja võileivad ja
täpselt kümme, kui Jõulupark avati, olime piletisabas.
Jõulupark on tegelikult lõbustuspargiks ehitatud ruum,
mis asub 50 m sügavusel kalju sees. Kuna lõbustuspargi kontseptsioon ei
töötanud, ehitati see eurorahade toel ümber jõulupargiks. Et kaljusse raiutud
ruum oli tõeliselt suur, oli see vaja temaatiliselt täita ja tulemuseks on see,
et kui sa ennem jõulumuinasjuttu ei uskunud, siis jõulupargist välja tulles
kahtled iseendas ja maailma materiaalsuses. Niivõrd ehe on kogu see Jõulupargi
ülesehitus, et viiekümne aastasena seisad tõelise (sel hetkel ainsa tõelise)
jõuluvana ees ja puterdad oma soovidest jõuluvanale rääkides.
Kõik need pildid, mis lapsepõlve, või pigem oma laste
lastepõlve, jõuluraamatutest nähtud, realiseeruvad peaaegu et tegelikkuses ühe 5
minutilise rongisõidu jooksul läbi jõulumaa. See kõik oli nii ebareaalselt ja
lapsikult usutav ja ilus, et kohe ei saanud muudmoodi, kui et pidime teise rongireisi
muinasjutumaale otsa võtma. Õnneks on
suvel külastajaid vähe ja ei tekkinud probleeme kohe uuele ringile minekuga, et
taaskogeda ilusat muinasjuttu.
Rongisõit läbi jõulumaa on kindlasti kogu jõulupargi
parim atraktsioon, kuid ega ka jõuluvana postkontor oma liikuvate
postikonveierite ja jõulumemme piparkoogi maalimise tuba alla ei jää. Ja
muidugi, sellest oleks pidanudki alustama, tõeline jõuluvana, kellele pidid aru
andma, kas eelmised jõulud olid ikka ilusad (et jõuluvana teaks, mida sinu
jaoks paremini teha), kas selle aasta jõulusoovid on juba välja mõeldud ja kui
ei ole, siis Jõulupargist väljudes kindlasti oma soovid sosistada, et jõuluvana
teaks, mida sulle sel aastal tuua.
Vapustav oli ka Jõulupargi jäätuba, kus said istud
jäätroonil, võtta üks drink jääbaaris (mida me ei teinud) ja sõita jäärakendis,
mida vedasid jääpõdrad. Jäätuba on ka veel selles mõttes erakordselt huvitav,
et külmas kaovad inimes kortsud. Selle
elavaks tõestuseks oli jäätoa 100 aastane perenaine jääprintsess, kes silma
järgi tundus mitte vanem, kui 25 aastat.
Nüüd laskusin küll oma jutuga lapsikusse, aga soovitan
siiralt kõigile, kes Rovaniemisse satuvad, esimese järjekorras just Santa Park läbi
käia. Eks ta natuke kallis ole - suvisel ajal tahetakse täiskasvanult 17 eurot
saada (talvel on pilet vist 25 eurot), lisaks (ehtsa) jõuluvanaga koos tehtud
pilt 23 eurot (selle raha eest saad ka
jõulumaa pildiraami). Lisaks piparkookide maalimine, päkapikukooli tunnistus,
jõulujoogid ja –söögid, ehk et kuigi palju pead rahakotti tühjendama, aga
uskuge, see on seda väärt.
Natuke üle 2 tunni Jõulupargis ja edasi jõulukülla, mis 2
km veel edasi. Ise arutasime, et ega jõuluküla millegiga enam üllatada ei suuda
ja et oleks teinud suure vea, kui oleks eelmisel õhtul kohe Jõulukülla sõitnud.
Ja me ei eksinud.
Jõuluküla, kus tegelik jõuluvana elab, asub täpselt
polaarjoonel ja minule vähemalt jääb jõuluküla külastus meelde polaarjoonel
poseerimisega ja põhjapõdra pere kallistamisega ja mitte jõuluvana
külastamisega. OK, jõulukülas on jõuluvana peapostkontor, kuhu üle terve
maailma saadetud jõulusoovid kohale jõuavad ja kust 7 euro eest saad lasta
jõuluvana kirja endale või sõpradele jõuluks saata, aga see on ka kõik. Kogu
ülejäänud jõuluküla on üks suur suveniiripood ja Marimekko, Italla ning Swarowski outlet. Eriti üllates see, et
kõrvuti on kaks jõulumaa peamaja, kus mõlemas see PÄRIS jõuluvana, kellega
pilti saad teha ja kellele ome soovid kõrva sosistada. No mida veel, suure
inimesena saad kommertsist aru, aga proovi sa lapsele seletada, miks kahes
kõrvutiasetsevas hoones oma jõuluvana on. No kumb see siis see PÄRIS on.
Kindlasti võib jõuluküla talvel oma hangede, tulede,
jõulumuusika ja päkapikkudega vapustav olla, aga suvel jättis see küll väga
kõhuvalu tunde.
Nii et kui suvisel ajal tahad jõulutunnet ja –elamust saada,
siis mine Santa Parki.
Kui juba Rovaniemi satud, siis kindlasti tuleks ära käia
ka Arktikumis. Kui päris ausalt, siis raske sellele kohale täpset nime anda –
on see muuseum, näitus või interaktiivne põhjamaa tutvustus, aga see polegi
tähtis, kuidas seda nimetada, kõik need asjad on seal koos. Mitte küll suurelt
eksponeeritud, aga pildi saad ette nii Saamide elust, -olust ja –ajaloost,
Rovaniemi ajaloost kui ka virmaliste tekkimisest. Lisaks on Arktikumis iga
tunni aja tagant 12 minutiline vapustav fotodest kokkupandud ülevaade põhjalast
ning eraldi veel lühike valgusmäng virmalistest.
Kindlasti ei midagi sellist, mida nähtud suurlinnade
teaduskeskustes ja muuseumides, kuid arvestades Rovaniemi suurust ja võimalusi,
siis hästi armas ja kohe kindlasti soovitatav kõigile Rovaniemi külastajatele.
Veel oleks võinud natuke mööda Rovaniemi linna käia ja mõnda
suveniiripoodi sisse astuda, aga et ainult kirjeldatud kolme koha peale oli
kulunud praktiliselt terve päev, oli valida, kas jääda veel teiseks ööks
Rovaniemisse või liikuda edasi. Valisime teise variandi kasuks ja otsustasime,
et sõidame paar tunnikest ja siis vaatame, kuhu välja jõuame.
Välja jõudsime Levile (võ Levisse, kuidas iganes see õige
on). Et olen Levil suusalaagris olnud, oli tunne, nagu oleks koju jõudnud. Üks
tiir autoga linna peal ja mökkide vahel, kus elatud, siis auto mäesuusakeskuse
juurde ankrusse ning edasi ratastega suusaradadele.
Päris meeldiv äratundmine ratastega mööda neid samu
radasid sõita, kus talvel suuskadega mäest üles ronides hirmsasti vaeva nähtud. Paari kilomeetri
möödudes tahtis Mare küll tagasi pöörduda, aga kui arusaamisele jõudis, et
tagasitee võib raskem olla, kui edasi minna ja ringiga mööda asfalti tagasi
külla sõita, keeras ta aeglasema käigu sisse ja rühkis mööda pehmet metsateed
edasi. Tagasi mööda kergliiklusteed ja natuke pikema ringiga, et näha ka Levi
lähiümbrust. Üllatas täiega, kui palju on (rendi) maju ehitatud Levi ümbrusesse.
Praktiliselt kogu küla ümbrus on maju täis, nii et võib ainult ette kujutada,
milline rahvamass talvisel ajal seal on. Väiksest, mõne majaga külakesest, on
kümnete aastate jooksul kasvanud tõeline suurlinn, küll sellemööndusega, et
suvisel ajal on linn praktiliselt inimtühi, aga seda elavam ja sündmusterohkem
on see talvel..
Et päev oli pikk olnud, sättisime end juba kümnest
magamamineku valmis ja hetk hiljem see päev meie jaoks ka lõppes. Et kogesime
absoluutset vaikust (ei kiirteed läheduses, ei rollerimehi kaubanduskeskuse
parklas) ja et ka öö oli meeldivalt jahe, siis magasime, nagu tõelised jõululapsed.
Nii palju küll, et
nelja paiku, kui korraks voodist välja ronisin, oli õues täiesti valge –
müstiline värk see polaarpäev ikka. Kujutan ette, mida lõuna eurooplased veel
teeksid, kui öösel täiesti valge oleks – nad vist ei saakski magama minna.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et päev oli kui muinasjutt. Ja
seda ta oligi.
Pildid:
1. Jõuluvanale kirja kirjutamas
2. PÄRIS jõuluvana
3. Tahvel jõuluvana peapostkontori seinal
4. Põdrad teel
5. Levi suusaradadel
No comments:
Post a Comment