11. päev (19.07)

11.    Päev (19.07)

 Bergen

Kokku läbisõit 40 km

BERGENI PÄEV

 Hommikul sai isegi äratuskell äratama pandud, et pikalt linna vahel aega oleks. Muidu, tavalise ärkamise korral, jõuaks alles lõunaks linna ja mida sa ikka poole päevaga teha jõuad.
Hommikul oli äratus 8:20. Ja kui päris ausalt, siis viimased minutid enne äratust sai juba vägisi voodis oldud, et enne kellahelinat ka ei tõuse. Mida selle kämpa kohta peab ütlema, on varajane öörahu. Ju siis eile õhtul lihtsalt oli selline vara magamaminev seltskond kämpas, aga kella üheteistkümneks oli kämping kui välja surnud. Aga selle eest hommikul, enne kaheksat, olid esimesed autod liikumas ja naabri lapsed oma hommikusi hääleharjutusi tegemas.  Nii et kaheksast oli elu kämpas kihamas ja õigest magamisest enam midagi välja ei tulnud, vähemalt minul.
Nii et 8:20 üles, kohvi ja võileivad ning nats peale üheksat Bergeni poole liikuma. Et linna on mingi 12-13 km ja et linnas läks ka enne pool tundi kui sobiva koha autole leidsime, saime tegeliku linnatuuriga alustada alles kümnest. Aga ega varem poleks eriti midagi teha olnudki. Kümnest alles hakkas linn elama.
Nagu Trondheimiski, oli mõte, et jätame auto mõnda linnaäärsesse kaubanduskeskusesse ja edasi ratastega linna. Aga sama võimatu kui Trondheimis, oli see ka Bergenis. Esiteks pole kaubanduskeskusi(vähemalt meie ei näinud ühtegi) ja teiseks, juba enne linna piiri on parkimine tasuline. Parkimise automaadid olid ka kõige võimalikemas kohtades, nii et sõna otses mõttes, linna algusega algas ka tasuline parkimine. Tiirutasime siis natuke ringi, vaatasime tagahoove ja ehitusplatse ning leidsime lõpuks ühe sobiva koha kiirtee viadukti all, kus osaliselt käis ehitustöö. Aga kuna mingit tööd ja töölisi näha polnud, paigutasime oma auto silla alla. Seda enam, et sama olid teinud mitmed kohalikud. Rattad katuselt alla ja linna. Eile otsustasime, et läheme alustuseks infopunkti, uurime natuke elu ja siis otsustame, et kas ostame 40 eurose Bergeni turistikaardi, millega enamus muuseume tasuta või pöörame vähem tähelepanu muusemidele ja rohkem linnaga tutvumisele.  Olid küll paar kohta, mida kindlasti tahtsime näha, aga arvutasime välja, et 40 eurot on see piir, mida me täpselt täis ei kasuta, ehk, et kasulikum tuli osta need üksikud piletid ja Bergeni kaart ostmata jätta.
Nii et Bergen.
Bergen, suuruselt teine linn ja suurim läänerannikul, kuulub tervikuna maailma kultuuripärandite nimekirja ja on väga oluline turistimagnet. Nt tänasel päeval oli sadamas 4 suurt ja üks väiksem kruisilaev, nende seas ka maailma suurimate hulka kuuluv Princess Victoria.
Bergen on suurlinn, rahvaarvuga üle 220 tuh, samas jätab ta väikelinna tunde oma rahulikkuse ja väikelinnaliku arhitektuuriga. Ainuke koht, kus linn suur paistab, on 320 meetri kõrgusel asuv platvorm, kust avaneb panoraamvaade kogu linnale. Suurlinna tunnet tekitab muidugi ka rahva hulk kesklinnas. Kuna aga sadam suuri laevu täis, siis pole ka midagi imestada.
Linn on paigutunud mägede vahele ja lähtuvalt mägedest ja golfi hoovusest on ilmad imelikud. Bergen on Norra kõige soojem koht ja Bergenis sajab kõige rohkem. Et pilved kuidagi liikuda ei taha, seda nägime isegi. Mingi hetk hakkasid  taevasse  kohutavalt mustad pilved ilmuma ja me kohe kiiruga lähima varju alla põgenesime. Vihma aga sadama ei hakanudki ja pilved lihtsalt seisid natuke eemal ähvardava müürina. Pilve äär jõudis linnani  ja väike vihmasagar tuli alles  2 tunni pärast.
Linn on alguse saanud 1070 aastal ja pikka aega oli Norra suurim linn. Isegi peale pealinna kolimist Oslosse jätkus Bergeni areng kui oluline Hansalinn ja kaubasadam ning oluline laevandusega tegelev piirkond veel aastasadu hiljem.
Bergenis ei ole suursuguseid paleesid ja losse, aga Bergenis on säilinud hästi palju vana.  Paiguti tundub, et elu ei käi mitte tänapäevas vaid sajandeid varem. Kesklinna sadama kaldal asub linnaosa Bryggen, mis on ajalooline hansakaupmeeste tegevuskoht. Terve rajoon on täis viilkatusega üksteisele sarnaseid puitmaju, mis algselt kontorid, laohooned, poed ja kaupmeeste kodud olnud. Bryggenis ringi käies saad ettekujutuse, milline oli elu 500 aastat tagasi. Algne linnaosa on küll mitmetes tulekahjudes praktiliselt hävinud(viimane tulekahju 1955, kui enamus Bryggest maatasa põles), kuid  suht autentselt uuesti üles ehitatud.  Üks koht, mida kindlasti külastada tahtsime, oli hansamuuseum. See on kahest majast koosnev muuseum, milles kõik ruumid säilinud sellistena, nagu need olid  400-500 aastat tagasi. Ühes majas eluruumid, tööruumid, kala töötlemise ruumid, teises majas 3 saali pidude ja koosolekute jaoks ning köögiga kõrts. Majad tegi huvitavaks see, et ei oldud ruume asjadega muuseumi laadis üle kuhjatud ja asjad olid tõesti omast ajast pärit, samas jättis info puudus paljuski erinevate ruumide ja asjade otstarbe selgusetuks. Ja ka paigutus oli kaootiline. Aga väga hea mulje jättis ta ikkagi.
Edasi sai natuke Bryggeni vahel jalutatud ja siis sissepõige Bergeni kindlusesse, millest säilinud mõned erinevatel aegadel ehitatud hooned. Olulisemad Rosenkrantzi torn ja hoone, milles Haakoni saal. Saal, mis ehitatud kuningas Haakoni laulatuseks ja mis olevat kesaegses Norras olnud suurim hoone, mis ehitatud mitte religioossetel- või sõjalistel eesmärkidel.
Tagasiteel kesklinna nägime äkki inimeste järjekorda. Esimese hooga ei saanud arugi, et mida need inimesed järjekorras seisavad, et kas mõnes kalarestoranis happy hour või mingi muu allahindlus. Tegu oli aga köisraudtee kassaga. Mitte see päris õige köisraudtee, mis linna servast kuhugi kõrgele mäkke sõidab, vaid lihtsalt vagun, mis mööda rööpaid all-linnast inimesi 320 meetri kõrgusele vaateplatvormile viib. Võtsime ka siis sappa ja juba 15 min möödudes oli 5 eurone pilet näpus ja saime vagunisse ronida. Järjekorras seistes kuulsime selja tagant kõva selget eesti keelt. Meist paar inimest tagapool oli eesti pere, kes ka üles sõitis. Tagasihoidlike inimestena kuulasime ainult nende juttu ja ise ennast ei reetnud. Hiljem õnnestus samade inimestega veel mitu korda samasse kohta sattuda.
Vaateplatvormile sõit oli tõesti hea mõte. Nii head vaadet kui sellelt 320 meetri kõrguselt platvormilt, mujalt  ei leia. Vaade oli tõest võimas. Istusime ja vaatasime ühe koha peal ligi pool tundi.
Et mäest allatulek lihtsam, siis ei hakanud alla sõitma, vaid tulime jalgsi tagasi. 300 meetrine otsetõus tähendas aga 3 kilomeetrist jalgsimatka mööda mäekülge, nii et ikk jupp aega läks enne, kui tagasi alla jõudsime. Et teekond oli kõhule piisavalt ergutavalt mõjunud, oli edasi otsetee kalaturule, et üks lõhepraad endale preemiaks lubada. Ei hakka siin hindadest pikemalt kirjutama, aga pika otsimise peale leidsime ühe koha, kust lõhe ja hiidkrevettidega kartulisalati saime 20 euro eest. Ja see oli tõesti odavaim koht. Nii mõneski konkureerivas söögiasutuses oleks see hind vähemalt kahega tulnud korrutada. Hind hinnaks, aga värske kala maitses hästi ja viriseda pole millegi üle. Kõht täis, otsisime oma rattad üles, mis viimased 3-4 tundi olid ühe posti küljes seisnud ja hakkasime auto poole tagasi väntama.
Kämpasse tagasi jõudes oli esimene mõte, et hommikul veame maja kämpa värava taha ja ise läheme veel Bergenisse ning õhtul võtame uuesti maja järgi ja Oslo poole. Käisime veel Bergeni kaardi ja vaatamisväärsused üle ja leidsime lõpuks, et praktiliselt kõik olulisemad kohad Bergeni linnas sai ühe pika päevaga läbi käidud ja mõned maamõisad, mis jäävad linnast välja, elavad ka ilma meie külastuseta üle. Parem vedeleme lõunani kämpas ja hakkame lõuna paiku Oslo poole liikuma. Seda enam,  et Bergen on kämpast täpselt vastupidises suunas võrreldes Osloga.
Väikese vaidluse tekitas aga Oslo tee valimine. Esimene, kõige lühem, eeldas praamisõitu ja liikumist mägedes. Et praamidest tõeline siiber, siis see tee jäi koheselt kõrvale. Teine, umbes 20 km pikem, läks ka osaliselt üle mägede ja kolmas, veel 20 pikem, on kiirtee. Et Mare 180 kraadiste mägiteede kurvide limiit on selleks korraks täis, jäime kõige pikema variandi peale. Ehk et Bergenist Oslosse mööda maanteed E16.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli tore päev ja Bergen on ilus linn. Tänu turistide hordidele muidugi hinnatase üle keskmise, aga tundus siiski natuke odavamat olevat kui Geraingeri küla. Linna nägime nii veepinna tasndilt kui ka 320 m kõrguselt. Ja veel üks asi, mida Norras esmakordselt nägime, olid bergeni  „kodutud“ . Esimest nägime kohe hommikul keskväljakul, kui üks loppis näoga eatu mees õllepudelit bravuurikalt avas ja hiljem kesklinna ühes suures tagahoovis oli neid terve kümmekond või veel rohkemgi. Nii et ei ole midagi uut siin ilmas. Samad probleemid, mis meil, on ka Norras.
Ja lõpetuseks, homseks PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MAARIOLE!      

Pildid: 

1. Rosenkrantzi torn

2. Kaldapealne

3. Brygge

4. Sadam ülevalt

5. 320 m kõrgusel vaateplatvormil

6. Indiaanlesed linnaväljakul musitseerimas